Disain - FCA Importers - Alfaromeo

Disain

Disain

BLOCK-1

LOOMINE

Alfa Romeo märgi loomine sai alguse aastal 1910, kui Alfa Milanos asutati. Kaks tuntud sümbolit, mis märgil on kujutatud – kohaliku omavalitsuse sümbol Punane Rist ja Visconti madu – said Lombardia autotootja embleemiks. 20. sajandi algusaastatest pärit märk on praeguseni jäänud enam-vähem samaks.

ERISTUVAD OMADUSED

Esimest märki kasutati aastatel 1910–1915. Tähelühend A.L.F.A. – Anonima Lombarda Fabbrica Automobili – oli kasutusel juba päris alguses, ümbritsetuna Visconti perekonna heraldilistest sümbolitest ümmarguses raamis. Kaheks osaks jagatud ring koosneb punasest ristist valgel taustal vasakul poolel, parem pool kujutab aga Visconti perekonna madu-draakonit vaenlast nahka panemas. Sõnad Alfa ja Milano olid eraldatud kahe Savoy sõlmega, mis säilisid märgil kuni monarhia lõpuni Itaalias.

MUUDATUSED

Originaalne Alfa Romeo märk läbis esimese muudatuse aastal 1915, kui insener Nicola Romeo võttis ettevõtte üle ja tema perekonnanimi lisati märgile: sellest ka uus nimi Alfa Romeo. Samal ajal lisas P2 esimese maailmameistritiitli võit märgile teise uue elemendi: hõbedasest metallist loorberipärg ümber kogu ringi. Sõjajärgsete aastate kasinus ja originaalse valuvormi purustamine pommitamiste käigus andsid tulemuseks lihtsustatud ühevärvilise märgi. Itaalia Vabariigi väljakuulutamisega kadusid ümmarguselt märgilt kaks Savoy sõlme, need asendati laineliste joontega. 1950-ndatel taastati märk oma esialges mitmevärvilises hiilguses, samas kui 1972. aastal peale Alfa Sud tehase avamist Napoli lähedal otsustati eemaldada sõna Milano.

VIIMANE ÜMBERKUJUNDUS

Viimane ümberkujundus on pärit 1980-ndatest aastatest, kui märk suurenes läbimõõdult ja loorberipärg kadus. Alfa fännidele kogu maailmas on Alfa Romeo märk olnud alati kire ja sportlikkuse sümbol, tõeliste ja siiraste väärtuste kujutis ning lõputu kire tunnistus.

BLOCK-3

ESIOSA

Mootorsõiduki silmatorkava omadusena muudab esiosa auto ja mudeli esimesest pilgust äratuntavaks. See tõsiasi käib ka Alfa Romeo traditsiooniliselt sportliku kaubamärgi kohta, kus auto esiosa näeb välja korraga veetlev ja agressiivne, demonstreerides suurepärase inseneritöö kvaliteeti ja tipptaset.

JUURED

1910 24 HJ juures oli suur püstine messingist radiaator piiratud kahe külgmise gaasilaternaga. 20 aastat hiljem oli esiotsa asetus juba viimistletum ning kaitsevõrega. Uute masinaehitusprotsesside tulekuga muutus esiosa sujuvamaks ja dünaamilisemaks ning seal võttis koha sisse märk koos täiendavate pesadega esmalt 8C 2900 B Lungo ja hiljem Villa d’Este juures.

TRILOBO

Giulietta tulekuga lisandus kolmeosaline hinnatud trilobo motiiv keskse kaitseraua ja ikooniliste külgpaneelidega, mida täiendasid ümmargused tuled. Moodsa, ratsionaalsema ajastu tulekuga hõivas kogu esiosa õhu sissevõtu seade, milles sisaldusid kaitseraud ja tuled. Tuled muutusidki kõige rohkem – GTA esituled olid ümmargused, Alfasudi omad kandilised ja Alfa 75-l trapetsikujulised. 164 ja GTV/Spider mudelitel liikus märk tagasi oma kohale kapotil, samas 156 puhul võttis see jälle domineeriva rolli esiosal, liigutades auto numbrimärgi ühele küljele. Viimastel aastatel on Alfa Romeo autod pöördunud ikka ja jälle tagasi ikoonilise trilobo motiivi juurde – näiteks mudelid 147 või the 8C Competizione – tähistamaks uut sidet Breraga.

TÄNAPÄEV

Esiosa on endiselt silmatorkav element ka viimastel Alfa mudelitel. Täpsemalt on Alfa Mito esiosale lisatud bravuurikad õhu sissevõtu seadmed, mis võimaldavad ülevoolaval jõuallikal hingata, klassikalise jahutusvõre stiliseeritud versioon ja märk kapotil. Uue Giulietta esiots seevastu on ehitatud klassikalise märgi ümber – see tähtis element on paigutatud uuele kohale õhu sissevõttude vahele.

BLOCK-5

VELJED

Alfa Romeo autode peened ja täpsed veljed on oma harmoonias ja elegantsuses eksimatud. See iseloomulik omadus esindab üle aastate kestnud pidevat püüdlust ideaalsete kujude ja materjalide leidmiseks.

TRADITSIOON

Alfa esimese auto, 24 HJ velg oma 12 massiivse puidust kodaraga alustas teekonda, mis võimaldas Alfa Romeol luua oma praegused veljed. Esimese velje suur kaal püstitas peagi vajaduse arendada midagi kergemat: tulemuseks olid keskse kahe tiivaga poldiga kinnitatud tangentsiaalsed metallkodarad. Mõnedel juhtudel olid kodarad kaetud ka rikkalike alumiiniumist poolkerakujuliste korkidega: üks selline näide oli imekaunis Villa d’Este, endanimelise stiilivõistluse võitja. Suuremahuline tootmine, mis algas peale teist maailmasõda, tekitas vajaduse pressitud terasest aukude ja kroomist kattega velgede järele. Näiteks sellistest toodetest on Giulietta aastast 1954 ja Giulia saloon aastast 1962. Mainimata ei tasu jätta 6C CM tangentsiaalseid kodaraid ja rippuvaid esivelgesid, mis disainiti mahutamaks enamust ketaspidurite sadulatest.

INNOVATSIOON

Soov luua veelgi kiiremaid võistlusautosid andis kergsulamist veljed, mis on paigaldatud mudelitele TZ, TZ2 ja 33 Stradale. Nõgus pealispind on väärtus omaette. Need veljed võeti järgnevalt kasutusele tipptasemel standardtootmise autodel nagu 156 (tähekujulised valuveljed ümmarguste aukudega) ja 147 GTA.
Alfa Mito jaoks välja töötatud veljed olid seevastu laiema kanaliga. See valik lubas märgatavalt paranenud sõiduomadusi, kuna rehvide kontakt maapinnaga oli suurem. Aukude disain erinevates tõlgendustes sai järjekordselt täiendatud uue Giulietta puhul valuvelgedega Progressive ning Distinctive ja Quadrifoglio Verde mudelite puhul. Arendus kestab, seda nii vanade disainide uuesti kasutusele võtmise osas kui ka seni veel kasutamata uute variantide leidmisel.

BLOCK-7

UKSELINGID

on Alfa Romeo ajaloo jooksul kõige rohkem edasi arenenud. Vahel on tehtud pingutusi, et peita lingid kere disaini sisse, teistel juhtudel on need saanud osaks disainist.

ESIMESED MUDELID

Esimeste mudelite lingid nägid välja nagu tavaliste majauste linkide mugandused või olid tuletatud muudes kontekstides kasutusel olnud käepidemetest: 24HP käepide meenutab kapiukse linki, samas kui 20-30 link on nagu hoob, millised näeb siiani vahel majaustel.

KLASSIKALISED UKSELINGID

Edasistel aastatel, kui autotööstus end rohkem määratles, muutusid ka ukselingid rohkem autopõhisteks (2000 Sportiva link oli peidetud), kuigi neile jäi teatav kokkuklopsitud välimus vähemalt teise maailmasõja järgsete aastateni. Ukselingid, mida me tänapäeval peame klassikaks, on disainitud 1950-ndatel ja 1960-ndatel: kroomitud, ergonoomilised ja nupuga. Neid võib leida autodel Giulietta Sprint ja Giulia.

PEIDETUD UKSELINGID

Kolme aastakümne – 1960-ndad, 1970 ndad ja 1980-ndad – käigus viis hoolega viimistletud disain keresse süvistatud linkideni, mis sulandusid auto kerega kokku ega ulatunud selle tasapinnast kõrgemale. Seda tulemust iseloomustavad kolm näidet: Giulia GT, Alfetta GTV ja Alfa 164.

TAASKASUTAMINE

1990-ndatel muutus link uurimis- ja arendustöö objektiks: eespool olid need kogukad ja kroomitud, et toimida ideaalse ühendusena kahe pliiatsijoonega külgpaneelidel, samas kui tagumised lingid uputati uksepiilari sisse, andes autole sportliku coupé kuju. Sama lahendust kasutati 147, GT ja Mito juures, samas kui uuel 159 perekonnal oli kroomitud ja kolmnurkne link küljepaneelil väga silmatorkav, et muuta selle nn täiskasvanute auto väljanägemine aukartust äratavamaks. Varasemate aegade linkide tähtsamad omadused on tagasi ka kõige uuematel mudelitel: uue Giulietta jaoks disainiti elegantsed peidetud tagumised käepidemed.

BLOCK-9

MATERJALID

Materjalide kasutus peegeldab autotööstuse inseneriteaduse arengut. Püüdlus tugevuse, kerguse ja suutlikkuse poole läbi kogu Alfa Romeo ajaloo on taganud, et iga komponent on arendatud ja kujundatud, kasutades kõige erinevamaid materjale.

METALLID

Üks esmatähtis omadus esimestel autodel aastast 1910 oli metall, seda kasutati nii kattematerjaliks kui ka auto struktuuri loomiseks. Teine materjal, mida on enamal või vähemal määral kasutatud läbi kõikide ajalooperioodide, on teras. Hea näide on terase mitmekülgne kasutamine mudelil AR51, mida tuntakse ka Matta nime all. Veel kasutati titaani võidusõiduautode kereraami struktuursete elementide juures ja samuti 1982. aastast pärit F1 179 F vedrustussüsteemis. Edaspidi kasutati järjest rohkem alumiiniumi ja selle sulameid, seda nii mehaaniliste komponentide, struktuurielementide kui ka keredetailide jaoks. Seda illustreerib 1965. aasta GTA. Viimased Alfa Romeo loodud autod kasutavad alumiiniumi, kõrge tugevusega terast ja magneesiumi, mis vähendab vastavate komponentide kaalu lausa 35%.

KOMPOSIIDID

Vaatamata kõigele, sai alles komposiitmaterjalide tulekuga – esmalt kasutati neid sõidukikere ja seejärel kogu võidusõiduauto korpuse loomiseks – näha tõeliselt hämmastavaid tulemusi. Näiteks on komposiidist 33 S 12 (1977), mis kasutas klaaskiudu, või Gruppo C (1986) – prototüüp, mis valmistati peamiselt kevlarist. Komposiitide kasutus saavutas haripunkti mudelitega 8C Competizione, kus süsinikelemendid muudavad auto lihtsalt unikaalseks, ja Alfa MiTo, kus on alumiiniumist ja süsinikkiust täiendusi.

PLASTIKUD

PLASTIKUD Kunagi peeti plastikuid odavateks alternatiivideks peenematele materjalidele nagu metall, puit ja nahk. Nüüdsel ajal on plastikud disaini oluliseks osaks; tehnoloogia on teinud võimalikuks materjalid, mida on meeldiv vaadata ja puudutada: plastikud on matid ja pehmed. Nende disainimine, töötlemine ja viimistlus võimaldavad neid hõlpsalt kombineerida teiste materjalidega ja kasutada isegi tipptasemel autode siseviimistluses. Tänapäeval on välimises kihis kasutatavad plastikud vastavat värvi ja neid on metallist osadest pea võimatu eristada, samas on võimalik saavutada kokkuhoidu kaalu ja kulu osas.

ARMATUURLAUD

ARMATUURLAUD Igas autos, Alfa Romeo juures veel eriti, on armatuurlaud vaieldamatult element, mis kõige selgemalt demonstreerib muutusi. Armatuurlaud peegeldab auto arengut, täienedes aastate jooksul sellega koos.

ARENGUD

1910. aastal piisas, kui mõned instrumendid olid kruvitud lihtsa puitplaadi külge ning nn armatuurlaud oligi olemas. Uute mudelite tulekuga muutus armatuurlaud keerukamaks. Näidikute arv kasvas ja puitplaadi asemele tuli esmalt lameda ja seejärel voolujoonelisema kujuga paneel. Pärast teist maailmasõda sai tüüpiliseks kasutada nuppude ja paneelide tarbeks sünteetilisi materjale nagu Bakelite ja Perspex, see oli märgatav näiteks Villa d’Este ja Giulia T.I kujunduses. Sel viisil liikusime me näidikute klassikalise paigutuseni, mis on endiselt kõikide Alfa Romeo autode armatuurlaudadel pöörete lugeja ja spidomeetriga juhi ees. Võidusõiduautode ja sportautode nagu TZ2 ja 33 Stradale juures liigutati spidomeeter ühele küljele kaassõitja ette. Nende peamiste näidikutega liituvad teised (kütus, õli ja vesi), mis on väiksemate mõõtudega ja asuvad armatuurlaua keskel: näiteks võib tuua 1966. aasta Duetto ja Alfa 156 ning samuti 8C Competizione’i.

TÄNAPÄEV

Viimased arengud on viinud rohkem sõitjale keskendunud armatuurlaua tulekuni. Sõitja tunneb täielikku kontrolli sõiduki üle turvalises ja mugavas salongis, kus kõik vajalik on käeulatuses. Juhi kontrolli tunne on toetatud kaassõitjate ohutuse ja mugavusega. Kõige viimaste lisandunud Alfa mudelite armatuurlaudade arengud on järgmised: jõuline armatuurlaud koos intuitiivse juhtpaneeliga ja spetsiaalselt juhi jaoks disainitud graafikaga Alfa Romeo Mitol; horisontaalne armatuurlaud uuel Alfa Romeo Giuliettal meenutamaks 1950-ndate ikoonilise Giulietta pingul ja kergeid jooni ja täiendavate juhtlülititega keskel.

Viimased uudised Alfa Romeolt